See vaatepilt oli mulle, tavaliselt ju madalatel tasandikel kõndijale, üsna üllatav. Et selline värvitriibuline vaip seal maha laotatud oli. Mine ja astu aga! Vali endale meelepärast värvi rada, mida mööda kõndida, ja lase aga käia! Meie oleme harjunud, et värvilised kaared viivad kõrgustesse, on pigem teed unistuste tarvis, mitte jalgealused rajad. Nojah, kui ma oleks sealt kõrgelt tõsimeeli alla astuma hakanud, küllap siis seegi vikerkaar üles tõusnud oleks ja samamoodi puutumatuks osutunud. Aga et ma seda ei teinud, siis jääb see kauge maa mulle meelde oma vikerkaarevärviliste vaipadega jalge ees maas, ja kõrgustega, kus ma mitte ainult unistustes, vaid ka päriselt kõndida võisin.