Oled kodust kaugel. Palju juhuslikke pilte satub su vaatevälja. Ahmid siit ja sealt, ahnelt ja näljaselt. Ikka on kõige jaoks liiga vähe aega antud! Isegi klõpsu ei jõua alati teha, vaatamisest – päriselt vaatamisest – siis rääkimata. Aga vahel on loodusel oma imenipid, kuidas seda tormamist tõkestada. Seal Sitsiilia mägedes tuli äkki tohutu padukas. Ikka kohe nii suur, et edasi kihutamine oli lihtsalt võimatu. Pageti esimesse ettejuhtuvasse katusealusesse. Ja korraga oli aega küll! Isegi nii palju, et jutuhoos ei märgatud sedagi, kui vihma vähenedes uksest välja poetusin. Orgudesse tunginud tumedad pilved tõusid nüüd heleda auruna taeva poole. Siiski köitsid mind sellest vaatemängust enam need stoilised, rahulikud, looduse kindla käega tõmmatud kaunid kumerad jooned ülal taeva foonil ja, otsekui kaja, kordumas puude reana allpool, metsa taustal. Rahu tuli südamesse. Kodu rahu.