Etnal liikusid tihedad, hallid pilved. Nähtavust polnud ollagi. Eks sellepärast seal üleval suhteliselt inimtühi oligi. Küllap seal muidu uudistajaid jätkub. See vaikus ja tühjus ja lähivaatelisus andis aga võimaluse olla silmitsi pahurdavast maasisemusest väljapaiskunuga, ilma et turistide laotud kividest südamed ja hiiglaslikud nimesildid vaatevälja oleksid sattunud. Must ja hall ja sekka ka natuke pruunikat tooni – laava, kõikjal laava. Mõned üksikud suuremad kivikamakad hulgas. See värvitu maailm koos piiratud nägemisulatusega surus sind võõrastavalt enesekeskseks. Kuni tajuni, et hingamisruumi jääb väheks – nii kokku ja koomale oli kõik ümbritsev tõmbunud. Meeled olid tajunud ja hing, (või siis hingamine?), oma jao saanud. Tahes-tahtmata otsisin hingeldades, ülearu rutakalt tagasiteed. Ja seal ta siis korraga oli – värvilaik keset mullatut musta pinda, küsiv pilk seljataha suunatud, lähenevate sammude poole. Jah, selline ootamatu side argieluga… Kergem hakkas.