Oslo serval, Gustav Vigelandi pargis kõrgub see südantpigistav inimsammas, mida end suu lahti vaatama unustad… On see põgenemine? Pääsu otsimine? Iha kõrguste järele? Meeleheitlik liikumine selles igaveses, kivises tardumisele määratuses. Ahnelt ja hoolimatult, üksteist ära kasutades või siis hoopis üksteise abiga, tõustakse taevaste kõrguste poole. Samas – vaevalt et kellelgi neist õnnestub end lahti päästa sellest saatuslikust põimingust…
Ja siis, ühel etteaimamatul hetkel, tõuseb sealt taevasse lind. Pääseb lahti.