Ilusad, puhtad Oslo südalinna tänavad. Palju väga korras ja stiilseid maju. Sekka ka igavamat uudisarhitektuuri. Pilk haarab siit ja sealt, tiirutab niisamuti tuia-taia, nagu vantsimisest väsinud jaladki. Tänav, mis ühendab parlamendiväljakut ja kaldapealset, on üsna kitsas ja liiklejaist pungil. Pealegi tõkestavad ühes kohas liiklust paar ehituskraanat, mis parajasti autodele lammutusprahti tõstavad. Taandun tänava vastasküljele ja seisatan, et kiirustajaid mööda lasta. Ja ei saa korraga kuidagi hoiduda kiusatusest kaamerat kasutada. Kuigi pildistamisega niigi täbaras liiklemispuntras ainult segadust tekitan. Maja, mida ma kunagi näinud ei ole, on tihedalt vastu kõrvalmaja liibununa varjanud kummalisi ühispindu, mis nüüd häbelikus alastuses ja halastamatus avatuses avalikuks on saanud. Peaksin vist pilgu kõrvale pöörama ja mitte majade vahelisse intiimsusesse tungima, aga kõigel varjatul ja varjatud olnulgi on teatavasti vastupandamatu külgetõmbejõud. Pealegi on see viimane märk ühest lõppenud kooselust nii kõnekas, nii kurb, ja nii ilus…