On võõraid maastikke kaugetel maadel, mida tardud küll soolasambana imetlema, ent millega hoiad – ja jäädki hoidma – külalisele sobilikku distantsi. Ja on teistlaadi paiku, kus tunned end otsekohe kodus olevat, annad pererahvale kätt ja kaisutad kohtumisrõõmus. Pole vahet, kas on tegemist inimolenditega või tummade tunnistajatega haaramatust minevikust. Muidugi said need kivikujud mu paitavat pihku tunda. Nende kumerused olid käele ja hingele ühtviisi sõbralikud ja päikesesoojad. Valgeid pilvepahvakaid tervitasin aga kui vanu tuttavaid kodumaastikelt. Ent kui pilk püüdis kõrgemal, tundmatute krõbisevate rohututtide kõrval, kinni üksiku lillatava kanarbikupuhma, minu alatise lemmiku, olin siin lõplikult kodustatud. Kaugus kahanes, minu oma saar jõudis mulle järele.