Kaugel-kaugel, seitsme maa ja mere taga on saar. Selle saare sisse lõikub kitsas laht. Selle lahe kaldal on koht, mille nimi on Kolibithres. Nimi nagu nimi ikka, kuni sa juhtumisi pole teada saanud, et sellel sõnal on tähendus. Seni imetled vaid sõbralikke kaljusid, mis oleks otsekui krookniitidega keskelt kokku tõmmatud, et siis seejärel kahele poole vabalt voogama pääseda. Kergelt ja sujuvalt, justnagu muuseas. Nii nagu talje koha pealt kokkukroogitud kerge suvine sitsikleit, mis allapoole vabalt lainetama pääseb, ning keskkohast kõrgemale lahedalt avardub, et rindadele ruumi teha. Tundub uskumatu, et see peen õmblustöö on hoopis kivikaljune ase. Ja selle kõrval koguni veel teinegi samasugune. Ja kolmas, ning neljas. Selle koha nimi tähendab ristimisanumaid, ristimisvaagnaid või -vanne. Saanud teada sõna tähenduse, tunned end äkitselt pühitsetud paigas olevat. Astud hilju ja poetad varba vette. Otsekui ristitaks siin sindki.