Vaba kui lind? Võibolla tõesti. Seal ta lendab, peaaegu et selle möllu sees, tiivad veest rasked. Sest ega see, mis jääb langemisjoone kohale, pole veel taevalaotus. See on raske veepilv, mis sügavalt alt üles tõuseb ja vastu taevast paiskub. Milles isegi hingata on raske. Tean, sest tundsin seda iseenese nahal nii seal all, kui ka murdejoone tasapinnal, ehkki seal olin tõelisest möllust juba kõrval. Ometi nad valivad selle lennu. Neid on seal teisigi, on kogu aeg. Veel aga valikuvabadust ei ole. Tema tuleb sealt ülevalt, laialt ja laiutavalt, midagi aimamata. Ja korraga kukub. Sügavikku... Keegi ei küsi ta tahtmist, miski ei jäta talle teist võimalust. Säng on tee ja tee on ainus võimalus. Tema röögatu möire lukustab me kõrvad ja peatab me mõtlemise. Me vaatame. Ja imetleme. Ei tunnegi kaasa. Meie, inimesed, kes peame end vabaduse ja valikute apologeetideks. Lind aga lendab oma valitud teel.