Üks ilmatu paljudest imelistest kohtadest. Need kaljud näikse pehmelt ja sujuvalt mere poole voolanud olevat, siis aga veega kohtudes miskipärast paigale ehmunud ja seisma tardunud. Ei saa ju uskuda, et hoopis tormine meri oma raevus siin vastu kaljusid peksnud on? Löönud ja puristanud ja sülitanud? Ei, pigem siis on lained neid kivimürakaid lõpmatuseni paitanud ja hellitanud, kuni karm kivi leebunult järele andis ja kogu ilma ees oma tõelise olemuse, need pehmed, nõtked ja ümarad vormid nähtavale tõi. Eks ole meiegi sisemised karedad konarused, torkivad ja teravad, allaandlikud just lepitavale paitusele ja mitte raevukale rünnakule? Usun õrna puudutuse väge... Seda paika siin on tasa puudutatud.