Õhtupäike on seadnud end kivistele tugitoolidele istuma. Maailma vanimas teatris, Dionysose omas. Ei, nendele aukohtadele ma ei proovigi tungida. Ega lastakski. Istun kõrgemal ja kaugemal. Ongi parem – 2500 aastat kurbust ja nalja sealt ülevalt otsekui peopesa peal. Küll sulgemise eel inimtühi, kuulen ümberringi ometi oigeid ja ohkeid, segamini aja poolt summutatud kisa ja lärmiga. Laste kilkeid sealt sajandite tagant, needki otsekui mu enese kodust kaasa võetud. Koor halab all, ja üleval naised seda kuulates nutavad... Hetketi vakatavad vaikseks pereisadki – teatril on jaks ja jõud. Isegi söömise, joomise ja lärmaka semmimise üle, mis juba koidikul alanud, kui kogu perega tuldud sai. Kurblood korduvad sajandist sajandisse, tänaseni. Katarsisest toob välja nali ja naer, nagu tänagi. Tragöödiad kestavad, komöödiad lubavad puhata... Inimene elab.