Mulle meeldib, kui vesi on selline läbipaistev ega üritagi peita seda, mis ta sees varjul on. Kui meri on avameelne. Egeuse meri just niisugune oli. Muidugi oli temaski tundmatuks jäävaid sügavusi, milleni pilk ei küüni. Ega peagi. Kõige avameelsemalgi inimesel on oma salapära, temaski on kohti, kust põhi ei kuma vastu iial. Aga mis on inimene mere kõrval! Seisin seal silmitsi kaljudega vee sees ja veest väljas. Laine turtsus valget vahtu pritsides vastu kive, ent juba mõne meetri kaugusel kaldast oli ta sel tormituulisel päevalgi läbipaistev ja avali, näidates eneses kätte kohad, kus tal kaljudest oli õnnestunud üle olla. Smaragdroheline ja loorina õhuline oli vesi kiviplatoode peal. Sügavuse lisandudes taandus see kõik tumedaks tindisiniseks, mis taamal lumivalgete laineharjadega kirjuks täksitud. Üheaegselt see värvilumm ja läbipaistvus – küllap seda ma siia otsima tulnud olingi. Vaatama vesiloori.