Mida läheb inimene otsima kaugelt? Midagi uut, teistsugust, seninähtamatut, midagi, mis laiendaks tema ilmapilti? Avastama, üllatuma, hämmelduma, saama vastuseid? Võibolla. Aga samahästi võib ta võtta ette pika teekonna ja leida vastuste asemel terve rea küsimusi, milliste olemasolust tal varem õrna aimugi polnud. Ja seninähtamatu asemel seista silmitsi igituttava ja ammukogetuga. Kes ütleb, kumb rõõm on suurem – avastamis- või äratundmisrõõm? Meie vahtraleht on, jah, matsakam, ning männiokas kuidagi toekam, meie mets ei jõua alati enne külmade tulekut end värvidega ehtida ja pikka pidu pidada, aga ometi võib meie metsadestki ükshaaval needsamad toonid üles leida, mida seal ookeanitaguses Muskokas ühelesamale pildile ahmisin. Koos äratundmisrõõmuga, et kõik on kõikjal olemas, kui mitte muidu, siis algosakestena ikka... Selle kõige kõikjale kuulumise tunde panin ma selle sügiskirju pildi sisse kokku ja võtsin ta teie jaoks Kanadast kaasa. Lootuses, et ta sedasi ka pärale jõuab.