Kõik, mis alla tuli, paiskus vihas ja raevus uuesti tagasi õhku. Veepilv tõusis mitmekümne meetri kõrgusele vastu taevast. Meie laev oli seal all, selle ülespaiskuva pilve sees. Tagantjärele tunduvad need pildid endalegi lausa uskumatud. Seal sügaval hämaruses – sest kui pilk üles suunata, siis neid süütuna näivaid lokikesi jätkuks veel kaheks-kolmeks kaadritäieks, enne kui kukkumispiir pildil vastu oleks tulnud – mööda nägu ja mööda objektiivi voolava vee käes, pidi küll õnnelik hetk kobistama, et lapiga üle objektiivi tõmmanuna nii kähku vajutada jõudsin, et üle esiklaasi voolavat vett kaadris ei ole. Nii see valge veepilv kui lokiline tagasein mõjuvad siin pildil pigem leebelt kui ründavalt. Jah, aga eks ole meilgi, inimestel, varuks tegelikke tundeid varjavaid viisakaid naeratusi? Olgu siin siis seegi Niagara pale. Peoga pehmeid lokikesi paitama meelitav, valgesse uttu jäämagi kutsuv...