Ei leidnud me Muskokast ainult neid eelsügise tillukesi punaseid jalajälgi kaljudevahelisel liivasel pinnal. Leidsime algava sügise varjundirohke alustusmängu, milles tagasiastuv, taanduv roheline veel silmnähtavalt alles on. Et kodust ära minnes veel sügisvärve näha polnud, ja et ka suvi enamasti vihmakaetatud oli, siis seda janusemana sai seda hõrku rüübet seal neelatud. Kuigi see polevat veel hoopiski too õige, leekivkirev Muskoka värvipillerkaar, mis selle kandi sügised kuulsaks on teinud. Siiski, eks vaja hing vahel jõulisest kiremöllust enamgi tasast ja hella sõrmeotstega puudutust? Just niisugust, nagu see vahtrapuude leebe ja varjundirohke sügisele allaandmine mulle siin, selle pildi peal, näib.