Olete te näinud eelsügise jalajälgi? Mina ei olnud. Selliseid silmnähtavaid, ilmseid? Olen vist sügist pilguga ikka kõrgemalt otsinud, pilvist või puude latvadest, sest sinna tulevad läheneva uue aastaaja märgid kõige varem. Nii ma ei teadnudki, et maha vaadates võib näha, kuidas sügis kikivarvul ja pisikesi samme tippides mööda liivast maapinda tulnud on. Leidsin ta imeilusad, lausa mõõdetud pikkusega sammude jäetud jalajäljed Muskokas, kui üksikud rohulibled heitsid juba pikki õhtuseid varje ning päikseline rännupäev – meie lühikese reisi viimane – hakkas läbi saama. Poleks iial uskunud, et sügise astumine nii nähtav võib olla! Ja et ta jalajäljed nii väikesed on. Ise on ta ju tohutu suur, valdav ja vallutav, ning sellest ei saa meist keegi mööda vaadata. Isegi siis, kui tahaks. Kui pole veel kõigega valmis, mis suvele plaanitud oli. Ikka me peame tunnistama, et sügis on käes! Aga nüüd, tema hiljukesi astutud samme nähes, tuli selline sõbra saabumise tunne. Et tühja neist tegemata tegudest, peame kõigepealt maha ühe rõõmsa kohtumisepeo, ja eks siis pärast näe, mis edasi saab... Jälgipidi sügissõbrale järele, mis muud!