Jah, see mõistatuslik vanaroosa, mis autoga mööda Muskokat sõites ikka-jälle pilku püüdis! Joonistusid ju muud esimese sügisrüü saanud puud suvise varjundirikka rohelise foonile jõulise pintslitõmbe ja paksu värvikihiga. Palusin oma lahkel võõrustajal peatuda just sellise pleekindkahvatu läheduses ning läksin asja uurima. Kerge tuuleiil laperdas noore vahtrapuu lehti. Ning kõik sai selgeks – see oli punastavate lehtede tuhmkahvatu pahupool, eriti just noortele vahtrahakatistele omane. See malbe vanaroosa, mis end taas ja taas tuules ette pööras, et särepunast esikülge häbelikult varjata. Eks ole sama ju inimeste ilmaski läbi tehtud ja kogetud, kui oma punastavat palet pilkude eest peita püüad? Omamoodi paradoksaalne, et see pahupool just vanaroosa on, ja et seda just need kõige nooremad ilmale vaatamiseks välja pööravad. Kuigi see kõik vaid keelenüanss on. Lehtede erivärvilise kahepoolsuse juurde aga tagasi tulles – kui võrratu, peatatunagi silme ees edasivõbelev liikumine sellest taeva sinisel foonil saab! Nii ilus.