Korraks tuli päikene. Olin püsti püsinud ligi kolm tundi. Raudsambast kogu jõuga kinni hoides. Teise käega kaelas rippuvat kaamerat taltsutada püüdes. Suunates, ja päästikut vajutades. Vahetpidamata nina nuusata ja tuulega silmist jooksvat vett pühkida proovides. Kui tühine on aja liikumine selles pidurdamatus marus ja väsimatus heitluses otse su silme ees! Kui naeruväärne on su jõuraasuke selle meeletu jõumassi kõrval neis lainetes. Jõulised ja sünged taevamaastikud sellele kõigele fooniks. Ja siis tuli päikene – korraks. See ei olnud rõõmuks ega soojendamiseks. See oli valgustus. Et ainsa hetkega aru saada ja mõista. Loodust ja jõudu.