…see pärispäev. Öö läbi kolistas katusel ja undas korstnas. Vigurdades, paisudes ja pause jättes, iiliti toas olleski südame alt külmaks võttes. Kui need majast palju kõrgemad kuused ümber me elamise sellist tantsu lõid, siis aknastki vaadates oli tunne, et kui nad nüüd end juurtest  lahti keerutavad, siis mitte ühekaupa, vaid terve metsarinne me peale pikali viskub. Mõttepaus – minna või mitte? Läksime. Üllatuseks see, et mida lähemale merele, seda vähem rebitud lehtkatet ja oksi teel. Aga kohale jõudes ei jaksanud auto ustki lahti lükata. Kahekesi, üks seest ja teine väljast ukse kallal. Kõne kaotas mõtte, mühina klapid lukustasid kindlalt  kõrvad. Püsti seisid, kui torm su selgapidi vastu autot surus. Kurdistav heli ja paiskamise jõud olid võimsamad kui vaatepilt. Kaamera jäi alla.