…on nii, et sa ei tea. Silme ees on ähmane must joonistus. Oksad tükivad silma. Ammu ei näe enam hästi. Midagi helendab. Veel on sügist. Vist on. Vajutad päästikule. Pärast arvutis vaatad, ongi värvilised lehed. Udutatud. Aga kus ma siis käisin? Mis imeline taevakildudest foon! Mina ei näinud ju. Aga küllap siis oli. Nagu oleks unes käinud… Seep` see on, et päev lõpeb liiga vara ja pimedus tabab sind ei teagi kus. Vahetevahel kohe pead endale tunnistama, et pime aeg on käes. Et võiks lampi kaasas kanda.