On niisugune tunne, et mõni päev ongi kohe üllatamiseks välja mõeldud. Nagu näiteks sünnipäev. Eks ta ole õige jah, et esimene üllataja olin kunagi sel päeval mina ise, kui ma tükkisin kaks nädalat enne ettenähtud aega, ise alles Hiiumaa poole loksuvas rongis, ilmale tulema. Ehmunud kaasreisijad andsid õnneks noorpaarile tarka nõu ots ümber keerata ja vahejaamas maha minna. Sõdurite autoga saadi varavalges tagasi pealinna ja seal ma siis kodutu tallinlasena ilmavalgust nägin. Kahenädalasena kaluripaadis tegin oma esimese merereisi, ja me jõudsime ema sünnikoju Hiiumaal, kohta, mis mu sündimispaik tegelikult olema pidi. Edaspidi olid üllatajad sel kuupäeval juba teised, minu soolo oli läbi. Nüüd siis pildist. Kuupäev jõudis lõpule, ja mõnus valgus meelitas koduteel peatuma. Ja vaadake nüüd ise – taevas on üllatus-mis-üllatus! Hall pilverida teiste, värviliste seas on kokku pandud ju jutumärkidest, või siis äärmisel juhul lõdva käega ritta laotud komadest. Selliseid õigekirjajuhiseid taevalael pole varem juhtunud nägema. Aitäh loodusele üllatuskingi eest! Rännakem koos edasi!