…saab üsnakohe läbi. Päikese viimane tagasipilk. Mis edasi? Jah, muidugi tuleb päikene uuesti. Aga aeg keerab nüüd teise külje. Aina tulime valguse poole. Oodates. Lootes. Ja ennäe – jõudsimegi! Saabuv öö on valge, ja samamoodi veel mitu ja mitu ööd. Nii et päevapealt ei märkagi, et liigume teises suunas. Sest suvi on alles ees, kõige selle uhke õitsemise ja lõhnamise ja sooja pehme paitusega. Aga augustis ehmume, kui päikeses istuda on mõnusalt soe, aga samas tunned, et seljal varjupoolel on jahe. Sügis läheneb tasapisi. Ja korraga tuleb selge arusaam, mis päev see pööripäev õieti on. Selle pildi peal on rannaski ebamäärane rahutus. Pole ju teabmis lainetust, aga vahtu aina koguneb. Ja nii ta siis seisab natukene nõutult. Merigi sätib suunda ja pöörab külge, sest käes on tõepoolest pööripäev.