“Uinu, mu oalehekene…” – laulsime oma lastele. Alles nüüd tulin selle peale, et laulus ei pruugigi olla õitsev oavars vanaema peenramaalt. Võibolla on juba lauluski just seesama võrratu taim, ubaleht, mille õied aastakümneid hiljem tumedate roomavate lehtede varjus meie ojas avastasin. Sestpeale olen teda iga aasta püüdnud tabada. Kuigi tean, kus ta olema peaks, jääb ta õis mul tihti nägemata. Ojaääred on paksus mudas, mis vangistab mu jalad. Sääsed piiravad silmad, lehed peidavad õie, ja aeg läheb mööda… Hilja, jälle liiga hilja. Ometi, kui siiski peaks juhtuma, et selle imelise õiega silmast silma seisad, siis see hetk on ootamist väärt. Olgu või üle mitme aasta.