…on isegi praegu, keset novembrit! Nad ei jäta mind. Kust veel leiaksin nüüd, kui värvid tasapisi kõikjal hajuvad, nii kergelt, diskreetselt toonitatud hõbedat, ja veidi krimpsus, kohati täksitud lehtedelt lausa puhast kulda? Suvel ootan angervaksaõitega palistatud teid, nende uimastavat lõhna ümber meie koduaasa, ja loendan siis päevi, et kõike seda kauemaks jätkuks… Jah, õiteaeg on üürike, aga nad on ootajale truud ja jagavad ilu läbi aasta. Loodan seda meeles hoida ja märgata.