Eks ta ilmuta ennast igaühele isemoodi, see tõmme ikka. Mere tõmme. Või siis koguni kord nii, kord naa. Leebete värvide, tugevate tuulte, tüünete, pehmete lainetega. Keda tõmbab ääretus ja keda kaldakivid. Kes läheb kuulama vaikust, kes tormi kõrvulukustavat müha. Kes tahab tunda merevee puudutust ihul, kes kerib end kokku päiksesoojal kivil ja rändab ainult  pilkupidi mööda vetevälja. Ja veel mitmel-setmel moel tõmbab meid meri. Nüüd jäin aga kauaks vaatama, kuidas merepõhi merd enda poole tõmbab. Iga hetk isemoodi. Otsekui imeks veepinda endasse, kutsuks puudutama päris põhja. Pealegi, kusagil on ju ka põhjatuid sügavusi, ja missugune tõmme on siis veel seal!