Jaaniööd seavad sammud pimeduse poole. Ega see nüüd nii ruttu ei juhtu, aga ikkagi. Päris meeltmööda see meile ju pole. Miks muidu teeme valgemast valgel ööl üles lõkked ja saadame valgusesse valgust lisaks? Mis muud, kui nügime pimedat aega, mis tulemas, jõudumööda omalt pooltki kaugemale. Et kui just tulema peab, siis vähemalt mitte niipea. Ei raatsi õieti tule juurestki ära minna, jääme üksisilmi hõõguvaid süsi vaatama. Ja siis seal ma neid kahekesi rääkimas nägingi. Jutt pidi üsna äge olema, aga millest, sellest ma aru ei saanud. Oli mingis lapsepõlve pi või ver või veel võõramas keeles. Aga ega ma väga ei pingutanudki selle arusaamisega, midagi jääb sellel aasta poolitamise ööl niikuinii saladuslikuks. Olgu või see poolitamine ise.