…võib mõelda, mida tahes. Unist ja täiesti pimedat hommikut, mida raadios millegipärast keskpäevaks nimetatakse. Täna oli see keskpäev kohe eriliselt pime. Pärast, kui natukene valgemaks läks, sain teada, et olevat olnud osaline päikesevarjutus. Sajune, pilvine, tumehall, mööda ihu üleni valutav. Õige jah, varjutus! See sobib, mis ta muud võikski olla sihukese valuga? Tagantjärele vaatad varjutatud silmil lahtisel õueuksel seistes välja. Ilmajaam ütleb, et täna loojub Kärdlas päike 17.59. Ennast pole olnudki, aga näe, tema loojub! Kaelas rippuv kaamera tahab ka seda imeasja näha. Näitan siis talle ka. Vaatab vaevaga läbi pimeduse. Minu meelest ohkab korraks. Aga pärast leian monitorilt raagus pihlakaoksa, põiki üle justnagu halliseguste turris roheliste kuuskede. Okaste ja okste peal on tardunud vihmatilgad. Ometi viimaks valgust ka! Ja kui nüüd hoolega uurida, siis tagaplaanil, läbi udu, võib aimata isegi mingeid värve. Nii et siis ikkagi loojang? Kontrollin võtte kellaaega – 17.39. Kakskümmend minutit enne loojumist. Tähendab, et päike on alles alles! Ohoo.