Kui toober saunas vett täis tassiti, ulatasin ninaotsapidi toobri servani. See oli külmaveetoober ja selle kõrval tohtisin seista küll, kui toober täis ja „vähene tüdrik“ enam jalus ei traageldanud. Oli see alles ilus vaatepilt, kui kikivarvukil näpuotsaga vee pinnale sigri-migri sirgeldasin. Eks need mu joonistatud pildid olidki. Polnud mul valget paberilehte ega värvipliiatseid, kust seukest asja pärast sõda võtta pidi olema. Liivale sirgeldasin ja porilompidele ka. Aga puhta vee toober! See oli püha paik, suure vaevaga kaevuaugust vett vinnatud ja ähkimise saatel toobrisse tassitud – ikka vanaema, kes muu. Sodi sinna ajada ei tohtinud, aga näpuotsaga pilta teha võis küll! Enne läks hulk aega mööda, kui toobrist viimaks OKTOOBER sai. Ei osanud seda sõna õieti millekski pidada. Elu läks ikka omasoodu. Aga nüüd, näe, tuleb oktoobris mulle toober meelde – see vana armas toober, puhast vett täis ja saunalisi ootamas. Neid oktoobreid on elu jooksul kui palju mu ümber keerelnud, aga meelde tuleb puhta külma veega toober. Ja minu oma pilt vee peal.