…selles tormis. Kummaline, et on ju oldud ja hakkama saadud. Igasugustes, ja palju kordi. Aga seekord kippusin kaotajaks jääma. Täie jõuga surusin tallad maasse, kõikusin ikkagi. Mitte tuul ei peksnud vastu nägu, see tundus rahe olevat, mis mind lõi. Peksis. Valusalt. Silmi ei saanud lahti hoida. Aga ma tahtsin, ma pidin. Nägemata sirutasin kaamera ja vajutasin. Aina vajutasin. Sain aru, et torm ei olnud täna endine. Ei saanudki olla selles hullunud maailmas. Tagus mind vee asemel liivaga, üle kogu näo. Õpetas mind vastu seisma, jaksama vastu panna. Sain aru, et täna ei olnudki ta lihtsalt torm – oli õpetaja! Käib ju sõda.