Imelik küll, et see suur ja hele, ilma ja meelt valgustav taevakeha meile nii hirmus tähtis võib olla. Et kui ta siis korraga päevi järjest end ei ilmuta, ikka ainult see tinane ja läbipaistmatu, tume kumer kauss su pea kohal, siis hakkad viimati uskuma, et nii on ja nii jääbki. Ei sära ega sädelust, ainult üks hall ja hall. Vajutab oma raskusega su enesegi maa poole kumeraks. Ometi tuleb siis seegi hommik, mil  madalal puutüvede vahel hiilides läheneb sulle ei keegi muu kui punasenäoline päikene! Kauaks ta ei tule, kõrgele ta ei tõuse, aga värvipintsel on tal vöö vahel, ja ümberringi pritsib ta siia-sinna seda igatsetud sära ja sädelust! Küllap see teda väsitab, miks siis muidu poeb ta õige varsti silmapiiril metsasakkide vahel mõnusasse pesasse. Pesamuna! Korraga jälle väike ja armsake seal suure looduse rüpes. Just nii nende meie laia ilma lennanud pesamunadega ongi – tulevad tagasi koju.