Karjastel väljal ja minul meie aasal… Oli olnud Jõuluõhtu koos lastega õues lageda taeva all. Läbi pimeduse tuli jõulutaat. Leidis meid õueterrassil tulukeste valgel ootel olemas. Oli kilkeid, oli laulu, kingirõõmugi. Udukastene pidutoit värskes õhus kõige lõpuks. Läksin eemale, aasa keskele. Hulgaks ajaks suurt taevast vaatama. Udukogumeid seal kõrgel tuli ja läks. Kuu kumas neist läbi ja vahel vaatas minuga tõtt. Siis oli ta värviringidega pidupuhuselt pärjatud. Rõskus ulatus üles välja ja ilm sai värve täis. Silmi pudenes kõrgustest hõredalt imepeenikesi jahukübemeid. Oli see lumi või olid need täheterad? Kõrvus kumises „…neil karjastel…“. Ingel oli tulekul, kõik läks värviliseks. Püha öö.