Kõik käis kähku. Polnud ju päevi tagasi me jõekest enam ollagi, kõik üks lumine lepikualune puha. Ainult sinka-vonkaline valge puudeta riba lubas aimata metsa all voolanud oja. Lumi oli paks ja kas selle all ka jääd oli, oli rohkem arvamise asi. Sula tuli üleöö ja vesine lumi oli korraga teist värvi ja reetis jõe tee. Siis tuli vesi jää peale. Aga katki teda ei teinud. Nüüd läks kiireks. Kui ma täna jõe äärde jõudsin, oli viimane hetk. Mäng oli alanud. Küll oli voolul nüüd kiire ja mina püüdsin põgenevaid jäätükke kaameraga nagu kalahull oma saaki jahib. Kõik praksus ja ragises, nii et uskusin loomi lähenevat. Ei kedagi. Jõgi rääkis. Sellest, et pääses lahti. Mina muudkui kuulasin.