Tegin selle pildi peaaegu samal ajal, kui üks meie hulgast asus teele. Lumi on pehme ja puhas. Jälgi ei ole. Jäljed jäid maha. Jäid siia. Tundis, et pidi jätma, hüvastijätmise asemel. Pidi jätma need jäljed. Südamete sisse. Need pilgud ja puudutused. Ja veel – selle hingamise, sisse ja välja, kuuldavalt. Ilma ei saa ju minna, et lähed lihtsalt ära. Et  ei anna minnes kättki. Niiviisi küll ei saa. Las need jäljed jäävad ja on. Kõigiga, kellel on vaja… Tõusis siis õhkkergelt, tuultki ei olnud kandmas, kui ta läks üle puhta ja lumise maa. Ainult kõrgelt üks lehvitus veel, korraks viipeks tõstetud käsi… Ja kõik.