Astusin trepile. Südaöö oli küll porikuu seljataha jätnud, aga lund ei olnud ikka veel. Siiski, kübeke teda trepi peal oli, nii märguande jagu talve lähenemisest. Ometi oli ilm valgust täis! Ja kui ma siis silmad üles tõstsin, oskas uus äsjaalanud kalendrikuu mind mitmevärvilise, lausa erilise taevakuuga  üllatada. Hingasin trepil seistes sügavalt niisket ja külma ööõhku sisse. Mõtlesin, mida kuu teab kuust? Ja kas nad lepivad omavahel kokku, et seda tundi võiks kuidagi eriliselt tähistada? Ei, pigem pidu neis enestes!