Seisan ja vaatan. Ühte ainukest kohta suurest veeväljast. Pilku pööramata, vaatevälja laiendamata. Mulle piisab, sedagi on liiga palju. Uskumatult palju. See lapike vett muutub iga hetkega, ei püsi korrakski paigal. Kuni ma vajutan päästikule ja seisatan pildi, Selle pildi. Sest igal järgneval ajahetkel oleks ta olnud teistsugune. Teised värvid, teised jooned ja kujundid. Ainus viis end lummusest lahti päästa. Ja kell on viis minutit üle üheteistkümne. Päike loojus täpselt pool tundi tagasi.