Lubati tuisku. Vaatasin nõutult vihmamärgi rohumaid igihämaruses. Rohkeid toone rohelist ja pruuni, kuni silm neid veel välja võttis. Ometi homseks lubati ju… Kuhjuvaid hangesid, teravaid lumeviirge üksteise turjal, üleni, üleni valget kujutlesin. Lootsin lund ja ootasin valgust. Viimaks ometi. Visalt palusin, et lähme ja otsime. Nii tegimegi. Kuni maa lõppes, lund leidmata, otsa. Ja seal ta mind siis tervitas, mõned minutid pärast päeva loojumist, poolpimeduses – tuisk! Hangede täied valget vahtu, kaetud kõrguvate tuisukroonidega! Ikka peab jõudma maailma lõppu. Ikka peab olema kohal.