Ka kõige kaunimal jumala päeval läheb päike viimaks öö tulekul me nägemisulatusest ära. Imelik, et tema minekut tajume teravamalt just neil päevil. Vihmastel, udustel, pimedatel, süngetel päevadel oleme päikese nagu sootuks unustanud. Vähemalt minul on see sageli nii. Aga ilusal päeval, kus me siis õhtul ka poleks, otsime pilguga loojangukaart ja püüame viimaseid kiiri. Kui siis aga päike tõesti silmapiiri taha kadunud on, tulevad nemad, lohutajad ja meenutajad. Linnud, kandes seal üleval kõrgel, meie peade kohal, veel päevavalgust. Läinud päeva õhetust ja ilu. Ootan neid – ja vahel mul õnnestub see hetk isegi kinni püüda.