…rinnuli, niigi oja poole looka kasvanud kleenukesele lepale toetudes, üks käsi ühelt, teine teiselt poolt puud, küünitan kaamera väljasirutatud kätega vee kohale ja hoian hinge kinni. Ilu pärast. Valu pärast. Õhinaga ja kõhedusega, mõlemaga. Seda, et kaamera saab kukkudes häda, kardan rohkem. Vähemalt hetkel. Palun, see hetk on nüüd siin.