Et mis see kõik nüüd siis on? Selline segadik. Risu ja rägu. Mida ma vaatama pean? Pole algust ega otsa ega äärt. Kas tõesti paremini ei saanud? Oleks natukene rohkem vaeva näinud, veidikenegi kaadrit sättinud, et ilusam vaadata oleks? Miks ei saanud – sai küll, aga ma ei tahtnud. Teie ka ei oleks tahtnud. Sest kust muidu oleksite leidnud möödunud talve sulamiste jälgi, alles end hakatava kevade aimamisi rohelust, saabunud suve rasket rohelist värvi, tundnud roosiokka torget näpu otsas, mäletanud, et see põõsas hoidis kauem lehti peal ja et just see okste sasipundar aitas lehti seni kinni hoida, kuni kolletus kohale jõudis? Ja niiviisi mahtus pildi peale kahvatuvaid lehevarsi ja okste küpset pruuni ja mõni vananev hallgi oks, juba kerge samblakorra all. Ja siis muidugi see hommikune üllatus, vargsi tulnud lumekribu, mis ära jäätanud ja püsima jääda ihkab. Aga ei, ei veel! Sulavad veepärlid teravas lehetipus annavad teada, et sügise mõõt pole veel täis. Et talv tuleb omal ajal, ja hoopis teistmoodi piltidega. Täna on teie ees hilissügis ja just niisugune on tema sasine nägu.