Olin tulnud vaatama talvist tammealleed, ikka seda lemmikut. Harva, kui nüüd siia satun. Seisan ja vaatan, otsin uut. Aga kõik ongi ju uus. Valgus on alati teine. Või kolmas, või siis neljas. Ja lumi okstel on alati isemoodi, ta ei oskakski ühtemoodi olla, ka siis mitte, kui tahaksid kunagi olnut täpipealt korrata. See ei õnnestu, usu mind. Nii et kõik uus ongi mu ees, laiali laotunud ja end lahkelt pakkumas. Ometi käivad peast läbi igasugu mõtted. Et kui oleks… ja nii edasi. Elus on ju ikka nii, et on, see mis on. Ja otsi siitsamast, otsi edasi. Enamasti nii lähebki, ja tõepoolest sa leiadki. Tegelikult sa lihtsalt vaigistad rahuldamatuse enese sees, võtad antu omaks – ja hakkadki uutmoodi nägema! Asi on sinus eneses, muutuja oled sa ise.
Imelik, et seekord sundis rahutus mind kohapeal jalalt jalale tammuma. Ja ma ei märganudki, et olin ringi pööranud ja vaatan hoopis seljataha. Polegi tammealleed. Täitsa valed asjad on! Rööpad ja määrdunud liivasegune lumi, jupiti lausa asfalt. Teisel pool teed küünitavad end lumevallist läbi  teeserva tähistavad lühikesed postijupid. Ja siis veel mingi tee kitsenemist hoiatav liiklusmärk! Kõik, mida sa ikka iga hinna eest vältida oled püüdnud! Hiilivalt lähenev hämarikutund must-valge-halli allee kohal on nüüd sootuks seljataha jäänud ja ununenud! Oled korraga pigem vaevalt aimatavas liivakarva  kuldudus, mis hajub lepitavalt halli metsavööndi poole, ise täis lõpmatul hulgal vaevu tabatavaid uusi toone. Teepostid ja liiklusmärkki omandavad värvid ja tähenduse. Laskud koos maanteega allapoole, udu rõskesse koju, nõkku. Ja oled korraga sellegi maastiku omaks võtnud.