Ikka veel ei lõhene suurte moonide karvased õienupud. Ootan ja uurin tähelepanelikult, sest esimese veripunase pilu tekkides tunnen tuttavat ärevat sünnituse alguse tunnet. Kogetut, ka lillemaailmas. Aga mida pole, seda pole. Ent läbi tundliku kaamerasilma märkan korraga  midagi muud – seni õrnrohelised karvaudemed õhetavad, otsekui häbelikult punastades! Oo, see on eelhetk, nüüd see algab! Aga millegipärast langetan pilgu ja eemaldun diskreetselt. Kusagilt kaugusest meenub, et kui kunagi ammu häbenedes punastasin, olin rõõmus, kui tehti nägu, et seda ei märgatud. Jäägu nii! Homme tulen tagasi ja näen uue ja ilusa sündi. Kuulugu see eelhetk pealegi ainult temale.