Juhtub, et lumisele rannale jõudes jääd kohmetult seisma. Vesi, see lõputu peegeldaja ja kordaja, näib reeturlikult peitu pugenud olevat. On enesele kaane peale meisterdanud ja iseendasse tõmbunud. Ei tee sust, tühjast, väljagi. Võttis puhkuse kõigist neist tormidest, tuultest ja sadudest, ärevatest virvendustest ja peegelsiledale pinnale laotatud varieeruvatest valgustest, kõigest sellest, mis rahu ei anna. Nõutult seisad ja küsid eneselt, kas pead sinagi niiviisi rahu leidma? Selles avaruses, selles heleduses? Sees kibeleb miski – ääretus ja mõõtmatus tekitavad pigem kummalist rahutust. Hulgud mööda käänulist randa edasi. Seal ta on – laiguke vaba vett! Pilgu peataja. Koht, kuhu taevas saab laskuda. Kõik läheb hetkega paigale. Kinnitub. Ja silmapiirile joonistub samal hetkel vallanduvas päikeses lumevalge triip, et võtta kokku see tund ja see hetk.