Tormid tuiskavad merel ja murravad maa peal. Sest merel on, mida tuisuks pihustada ja maa peal on, mida puruks murda. Olen näinud kummituslikku männikut, mis oli otsekui toositäis tikke pooleks murtud ja samblasse püsti torgatud. Suurendusega üks miljonile ehk. Kõhe ja jube. Siin aga seisin kõrgel kaldal, tuules kõikudes kui üksik kõrs, rusikasuurused ümarad kivid jalge alt veeremas ja mind kukutamas – ja ometi olin tuulest hingetunagi õnnelik selle vaatepildi ees. Kui vähe ma iseendast aru saan. Mis siis rääkida kõigest muust.