Ükskord ennemuiste, kahe talu piirimail, seisis väikesel künkal pukktuulik ja lehvitas tiibu üle rannaäärsete pillirooväljade. Aeg läks, tuuliku ümber kasvasid suured puud ja tuul ei teinud enam tiibadele tuult alla. Tuulik vajus upakile, kõdunes tasapisi ja sai maakamaraga üheks. Midagi niisugust juhtus ka inimestega. Meie, uued tulijad, märkasime kõrges rohus ainult rauast vitsavõruga puusammast. Otsekui tuuliku tiivad, ringles üks vana jutt – oli kord… Meilegi kogunes aastaid, hulganisti kohe, enne kui mõttesse tuli, et mis seal teispool metsa tänaseks saanud on?
Küllap pudenes igast kotitäiest, millega veskile tuldi, mõnigi tera maha. Nii viljakat pihlapuud poleks selle samba taha iialgi mõelda osanud! Ja millist vilja on nüüd näidata meil, selle puuga ajas kaasakäinutel?
|