Veealused on alati pidevas muutumises ja liikumises. Kui mitte tegelikus, siis näilises ometi. Meri hingab sisse ja välja, vesikasvud kiiguvad ja hõljuvad otsekui kaaluta olekus, põhjast üleskeerutatud pisiosakesed tantsivad oma tantsu. Isegi kivid, need rahulikud ja monoliitsed, virvendavad ja näivad end liigutavat. Valgus on veele lõputu fantaasiaga mängupartner. Hõrgu värvimängu pingsast jälgimisest tunnen kerget pööritust ja ühtaegu imelist kergust. On tunne, nagu hõljutaks meri mindki kord kalda, kord avamere suunas. Kuni toekas kivi, millel ma, jalad madalas kaldavees, istun, nõksatab korraga – ja ma sõuan ta turjal veel avastamata maade poole…