See võib juhtuda igal pool. Keset linna, keset merd, keset metsalagendikku või heinamaad. Et sa kaotad hetkega kõik, mis sind ümbritseb. Hajub see igas suunas laiali ja kaob? Või hoopis vastupidi, kõik sinu ümbert voolab sinusse kokku – paigutub, mahutub, tiheneb… Sinul endal jääb iseenese sees väga kitsaks. Ruumi napib. Nii ei jäägi sul midagi muud üle, kui viskuda enesest välja. Sinna üles. Sinna kõrgele. Sel hetkel ei saagi seal üleval midagi muud olla, kui just seesama pilt – kõike, kõike ja palju! Tumedust, heledust, korrapäratust ja ebakõlagi, toone ja toonimata räigeid värve, kõike segamini. Kuni sa viimaks taipad – seal oled sa ise. Sina, päästetu. Vabastatu.

Kehas on korraga kerge. Ja taevas on ruumi küllaga. Kõik mahub ära.