Talve käest pääsenud lepikus sirutuvad tüvede tumedad nooled üksmeelselt üles taevasse. Nad ümbritsevad mind ringina, suunavad sõnatult ja osutavad koondumispunkti. Vaatan otsekui kõrgesse, ja ühtaegu lõpmata sügavasse, heledalt sinisesse kaevu. Mu pilk ei rända, ei haju. Igast suunast voolab seda sinist aina rohkem keskele kokku. Kõikjal piserdub päikeseteri. Neid on puistatud igale poole, kuigi päikest ennast mu vaateväljas ei ole. Korraga jõuab minuni teadmine, et see ongi kevade olemus. Laiali pritsitud päike! Mustad suunavad tüved ja päikesepritsmeist ülekülvatud ladvad. Suur taevakaev kõige keskel. Vaade lehitus lepikus, varasel kevadpäeval.