Kõnnin üksi kuuvalgel, meie koduõuel. Ei, pigem seisan, vaatan ja naeratan. Märkan seda. Olen ju üksi, aga naeratan. Olen vist imelik. Õhtul sadas viimaks lund, aga nüüd see kõik juba sulab. Seisan vana sammaldunud õunapuu all. Sammal on vett täis ja raske. Sulava lume pisarad sätendavad vastu kuuvalgust. Nagu tähed. Mõni täht on taevas ka, aga kuu on nii valge, pimestavalt valge. Teiselpool katuseviilu on kased. Neile langeb õuelambi valgus ja nii on nendel teine värv. Aga kogu õu on lumevalge ja kuuvalge, ja isegi pilved on kuu ümber valged. Ikka naeratan ja kõnnin edasi. Järgmisel päeval ütleb kaheksane Emil, et nägi mind öösel õues... Vaatan pilti - just selles otsaviilus, just seal, kus on pildi allserv, on nende katusekambri aken. Ja Emilil oli palavik, kõrgem kui minul. Kuuvalge lumine õu jahutas. Mõlemaid.