Ei saa jätta teda teretamata. Ei siis, kui ma alla tulles jalge alt põgenevate kivide peal kukkuma kipun, ega siiski, kui tunde lainemölluga silmitsi olnuna hingetuna alt-rannast üles ronin. Temas on kuninglik väärikus ja haldjalik nõtkus. Temast ei saa kunagi mastimändi. Ta on aastaid ja aastaid niisama õbluke – tundub, et tema ei kasva… Tema juurte all on mitu meetrit kive. Sinna sügavusse on mõttetu minna. Sellepärast roomab ta juurtega mööda kivide pindmist kihti. Peatub vahetevahel ja kasvatab kivide vahelt uue oksa. Ikka ja jälle. Oksapärg tema ümber laieneb. Aeglaselt küll, aga siiski. Neid kiviklibude peal kasvavaid kuuski ja mände kutsutakse roomavateks puudeks. Minule on ta oma uskumatus elujõus ja kestvuses Tema Kuninglik Kõrgus ja oma habraste harvade okstega õhuline Hoidjahaldjas, kelle valdustes olen ma kaitstud. Tahaksin vastata samaga.