Ei jõua alati ja igale poole, selge see. Nii ei näinud ligilähedaseltki sarnast jäälagunemise ja jääkogunemise aega seal tänavu. Tuuled olid teised, ütlevad targemad. Oh jaa, tuuled on alati teised. Needki, mis sind ennast toovad ja viivad. Ning veel üks imelik asi – mida pole näinud, seda pole olnud… Minu meelest ei läinud seal meri tänavu õieti jäässegi. Vähemalt mitte seal kaugemal. Jäätunud kaldaäärsete kivide ümber pahurdasid ning peksid lained küll, seda nägin. Imelik, et ma unenäolisi elupilte alati tõeks usun, aga vastupidi mitte? Võiks ju unede ja kujutelmade põgusaid maalinguid päriselt olnu pähe võtta? Aga kus sa sellega – see oli uni ju, kõigest uni, ei muud.
Ent siiski. On unesid, mida ma tõe pähe võtan ja mis mind ülemäära kaua saadavad ning lahti ei lase. Ja on kordi elust, mille tõelust on hiljem raske uskuda. Kõik oleneb tuultest, neist, mis sind parajasti kannavad.