Vaatan, kuidas need õitsemise lõpetanud õied hõõguvad vastu õhtupäikese viimastele kiirtele. Otsekui oleks neist igaühe sisse väikene tuli peidetud, mis kustumast keeldub... Muidugi, see avali kelluke seal varrel on uhke ja ilus küll. Tema sinine, loojangutoonidega segatult, on nüüd niisugust täidlast, mahladest küllastunud värvi, millele isegi nime ei oska anda. Selles värvis on mingi lausa füüsiliselt tuntav raskus. Või sügavus. Õigemini küll mõlemad koos. Nii on just see õis siin pildil valdav ja vallutav, nagu mõnel hetkel on madalakõlalised pillid orkestris. Ent tarvitseb vaid solistil kergelt poognaga viiulikeeli puudutada, kui saal vakatab ootuses. Samuti ka praegu. Kui mu pilk kord juba leidis tuletäpi kustuvas, hääbuvas õies, siis jääb mu mõte omapäid uitama olemise ja olematuse spiraalipidi, jõudmata kuidagi õhtule...